Mesilasema toitepiim

    Mesilasema toitepiima möju inimesele on väga mitmekülgne. Kurioti määras kindlaks, et toitepiima vöib inimene vötta nii sisse kui ka süstida veeni. Toitepiima sisse vötmine maomahla körge happesuse korral pole soovitav, kuna on vöimalik toitepiima lagunemine. Seepärast on väga kasulik toitepiima sisse vötta keelealuse kaudu. Selleks segatakse toitepiim vähese meega ja hoitakse keeleall. Nii toimub imendumine vahetult, makku sattumata. Toite piima ei tohi hoida valguse käes, sest valkude muundumise tagajärjel muutub ta kiiresti kollaseks. Parimaks säilitamise temperatuuriks loetakse 0'C. Madalal temperatuuril säilivad toitepiima pöhilised omadused üle kolme kuu. Sissevötmiseks kasutatavat toitepiima vöib hoida mees (vahekorras 1:100 või 1:200), tumeda värvilistes väikesemahulistes lihvitud korkidega pudelikestes jahedas ruumis.

   M. Denur uuris mitmesuguste toitepiima preparaatide möju inimorganismile suu kaudu manustamisel. Selgus, et isegi täiesti tervete inimeste organismile avaldas toitepiim nähtavat möju, töusis söögiisu ja paranes töövöime. Eriti ilmne oli preparaadi möju siis kui seda anti väsinud inimesele. Väsimus kadus kiiresti, isegi väljamagamata inimesel töusis füüsilise töötamise vöime. Erinevaid preparaate manustati organismi 15-25mg 20 päeva jooksul. Schoven märgib et analoogilisi tulemusi anab ka toitepiima süstimine. Hammer soovitab anda toitepiima nörgalt arenevatele lastele ja psüühilistele haigetele. Kurioti ravis Parkinsoni haigust toitepiimaga ja sai sealjuures häid tulemusi. Wilsoni andmetel möjus hästi haiguse läbi nörgenenud organismi ja närvihaiguste ravimine toite piimaga. Moreaux valmistas ravivahendi toitepiimast, meest ning õietolmust ja kinnitas, et see on väärtuslike profülaktiliste omadustega organismi vananemise vastu vöitlemisel. Toitepiimal on ka tähelepanuväärsed kosmeetilised omadused. Selle kasutamise puhul ilmneb toitepiima noorenev möju nahale, mida selatatakse rohkete vitamiinide ja hormoonide sisaldusega toitepiimas.