Eesti Kutseliste Mesinike Ühingu õppereis Rootsi tootmismesilatesse

Video kolmandast päevast

Video kolmandast päevast:

Rootsireis_4

P.S. Kuna serveri üleslaadimiskiirus on piiratud, soovitan video enne vaatamist oma arvutisse laadida. Selleks tehke video lingil hiire paremklõps ja seejärel "Salvesta link kui..." või "Save as"

plastraamid

Tavaliselt kasutatakse plastraame meekorpustes ja neid ei pea ju üldse sulatama. Rootsis küsisime ka selle sulatamise kohta ja vastus oli et raamid alles 7-8 aastat kasutuses olnud, kui kunagi vaja sulatada eks siis vaatab. Muidu arvas et kas survepesuriga või siis kuumas vees.

Video teisest päevast

Video teisest päevast:

Rootsireis_3

P.S. Kuna serveri üleslaadimiskiirus on piiratud, soovitan video enne vaatamist oma arvutisse laadida. Selleks tehke video lingil hiire paremklõps ja seejärel "Salvesta link kui..." või "Save as"

Teine päev Rootsis

Teine päev algas meil väikese hommikusöögiga hotelli kohvikus, laual olid ka värsked ajalehed, küll siiski rootsikeelsed. Rootsi keelega on nii et saksa, taani ja rootsi keel on küll sugulaskeeled aga hääldus on neil nii erinev et saksa keele oskajana ma taanlase jutust saan üksikud sõnad aru ja enamasti jõuab ka lause sisu kohale aga rootsikeelsest jutust kohe mitte mõhku ei taba. Kirjakeel on aga rohkem sarnasem nii et ajalehest sain isegi natuke aru.

  Teise päeva sihtkoht asus Lõuna-Rootsis linnas nimega Halmstad. Skövdest Halmstadi aga on üle 220 kilomeetri, nii et ees ootas meid kolmetunnine autosõit. Autojuhi töö lihtsustamiseks ja tühja sõidu vältimiseks oli meil kaasas ka GPS seade TomTom, samas Rootsis ei ole autoga tegelikult üldse keeruline sõita, igal ristmikul on ilusti sildid ja viidad, mitte nagu Prantsusmaal kus ilma GPS'ita on äraeksimine garanteeritud.

  Halmstadis ootas meid juba kohalik mesinik ja meepakendaja Christer Ledel. Ta on pidanud mesilasi juba paarkümmend aastat, algul hobikorras ja 90 lõpust alates siis juba põhitööna. Kui algul ta müüs mett, nagu teisedki mesinikud, 2-3 eriliiki eristatuna, siis 2000 aastate alguses sai ta kusagil maitsta meesinepit ja sellest tekkis idee proovida ka ise mett väärtustada erinevate maitstega. Praegu on tal sortimendis 4-5 põhisorti mett ja 7-10 erineva maitsega mett.Pakendamiseks kasutab ta pakkeliini, mille tootmisvõimsusest kasutab ta ära ainult paarkümmend protsenti, nii et arenguruumi tal veel on. Aastas pakendab ta umbes 15-20 tonni mett. osa toodab ise ja ülejäänud ostab sisse.

  Mett müüb ta kohalikel turgudel ja väikestes poekestes, samuti viib ta oma toodangut ka Taani. Ta on osanud leida omale sobiva turunišši, sest mee keskmine kilohind pidi tal kõikuma 22-26 euro vahel ja ostjatest puudus ei olevat. Nagu ta ise ütles et kui kliendile maitse meeldib nad raha ei loe.

 Kahjuks ei saanud me aimu kui suur mesinik meie võõrustaja ise oli sest meevurri ja korpustetorne me ei näinud. Tema oma sõnul on ta põhitöö siiski mee väärtustamine ja selle turustamine. Abikaasa tegeleb tal tootearendusega, samuti kirjutab ta ka kokaraamatut, kus sees erinevad meetoitude retseptid. Trükki pidi raamat jõudma võibolla juba järgmise aasta alguses.Lõpetuseks võiks õelda et väikesest hobimesinikust on võimalik hea äriidee ja tahtmise korral saada suureks mesinikuks, ning ka meil on tegelikult ju maitsemeede turunišš alles täitmata.

  Lõunasööki sõime ühes väikeses restoranis mida pidas meie võõrustaja sõber. Söök oli seal teemakohane, pakuti meile siis meega maitsestatud einet.  Eelroaks oli kõrvitsasupp fetajuustu ja meega ning praeks kartuli ja lõhevorm maitsestatud meega. Maitseelamus oli garanteeritud. Hiljem tegi peremees meile ka väikese ringkäigu oma valdustes, tuli välja et restorani peal asus suhteliselt eksklusiivne hotell. Peremehe jutu järgi on aga hotelli ja restoraniäri talle siiski rohkem elustiil kui rikastumise vahend. Hotelli aias nägime ka Christer Ledeli mesitaru. Mesiniku jutu järgi oli ta toonud kevadel sinna ühe taru et hotelli aias kasvavad maitsetaimed saaksid korralikult tolmeldatud. Taru aga oli olnud suvel hotelli külastajate poolt ülipopulaarne, nii et järgmine aasta pidi ta sinna aeda tooma terve grupi.

Peale seda maitsvat sööki ootas meid jälle pikk autosõit, linnakesse nimega Jönköping. Sõit kestis küll mitu tundi kuid igav meil ei olnud, kuna nii P.O. kui ka C.L. kasutasid plastikraame ja nii me siis püüdsime välja arvutada puitraamide ja plastikraamide omahindu. Midagi pole teha aga asi kiskus väga puuraamide kahjuks. Pealegi pole kumbki mesinik plastikraamide kohta ühtegi halba märkust õelnud. Õhtu hotellis kujunes meil aga jälle pikaks sest kui juba nii mitu mesinikku kokku saavad siis juttu jagub kauemaks...

Jätkub.

Urmas Verlin

Esimene päev Rootsis

16. kuni 20. septembril korraldas Eesti Kutseliste Mesinike Ühing õppereisi Rootsi, et tutvuda suurte tootmismesilatega ja neis kasutatavate tehnoloogiatega. Lisaks ekskursioonidele toimusid õhtuti ka rühmatööd, kus vahetati omi kogemusi mesindamise vallast ja arutleti Rootsi kogemuste eestis kasutamise võimaluste üle.

  Nüüd siis kõigest natuke lähemalt. Reisi idee sai alguse tegelikult juba aastakese tagasi kui viibisime mesinduskongressil Prantsusmaal Montpellieris, nimelt suhtlesime seal mitme Rootsi suurmesinikuga, kes meid ka külla kutsusid. Juba siis tekkis küsimus et kuidas on võimalik majandada 800 perelist mesilat vaid paari abilisega. Sel suvel Taanis tõuaretuse õppereisil olles saime kinnitust Rootsi suurmesinike heast järjest ja nii saigi reis plaani võetud. Korraldusliku poole võtsid oma kanda Jaanus ja Taavi Tull. Õppereisi finantseeris osaliselt PRIA ja ülejäänud raha tasusid reisil viibijad ise. Kuna õppereis ei ole teostatud Mesindusprogrammi raames siis ka Mesindusprogrammi rahasid kasutatud ei ole.

 Kes siis viibisid õppereisil. Lisaks allakirjutanule võtsid reisist osa Jaanus Tull, Taavi Tull, Priit Pihlik, Aivar Raudmets, Sergei Kozlov ja Mart Kullamaa.

  Reisi esimene päev algas meil külaskäiguga Per-Olof Gustafsson'i mesilasse. P.O on Rootsi üks suurim mesinik, tal on üle 800 taru ja ta tegeleb ka aktiivselt emadekasvatusega. Tarudeks on tal lankstrothi ja farrari tüüpi korpustarud ja mesilased on bucfasti ristandtõugu. Kui küsisime et miks just buckfast siis vastas ta et ainult buckfasti aretatakse tootmismesilaste vajadustele möeldes, itaallasi, krainisid ja teisi tõuge aretatakse teistel põhimõtetel s.t. tähtsad on tõutunnused ja muu on vähemtähtis. Aastaid tagasi proovis P.O. ka emade kunstlikku viljastamist, kuid soovituid tulemusi ta ei saavutanud ja praegu seisab vastav aparatuur tal tolmukihi all.  Põhiline põhjus, nagu ka paljud teised emadekasvatajad on maininud, on korralike leskede valiku raskus, kunagi ei tea kas valitud lesk on hea või mitte.
  Mesindusmaja on P.O. -l ehitatud elumaja külge ja see pidi olema temasõnul kõige suurem viga mida ta on teinud, kui soov äkitselt mesindusest kõrvale tõmbuda siis terviklikku ja töötavat mesilat on võimatu müüa kuna uus omanik peab mesindusmaja ise otsima/ehitama. Ruumide paiknemine on tal ilusti läbi mõeldud, võibolla nii suure mesila kohta oleks oodanud veidi suuremat hoonet, sest ega ruumi ülearu seal küll ei olnud. Praegu oli tal juba kõik mesi välja vurritatud ja müüdud, seetõttu ruumipuudust ei olnud aga muidu võib seal ikka päris kitsas olla. Abilisi on tal suvel 2-3 ja seda just seetõttu et töölistel nädalas ka vähemalt üks päev vaba oleks.
  P.O on abielus Tailannaga ja seetõttu elab ta talviti Tais. Kevadel märtsi lõpus tuleb ta koos abikaasaga Rootsi ja kui mesindushooaeg läbi saab, septembris paneb ta asjad kokku ja sõidab tagasi Taisse. Praegu oli tal juba pered talveks ette valmistatud ja mesigi müüdud ning paari päeva pärast seisiski tal ees sõit Taisse.
  Kahjuks peab aga P.O. aga plaani mesindamisega lõpetada. Põhjuseks tõi ta selle et ta tahaks nüüd ka midagi muud teha, lisaks paneb mesindamine suvel nii kinni et kui sooviks kuhugi minna või midagi teha siis selline võimalus puudub ja sellist inimest kellele ta usaldaks oma mesila majandamise ta veel leidnud pole. Enamustel töölistel kes tema juures käinud on kahjuks puudub isemõtlemise oskus ja kõike peab ise kontrollima ja need kes ka oma peaga mõelda oskavad alustavad varem või hiljem oma mesila rajamisega.
  Nagu juba öeldud kasutab ta lankstrothi ja farrari korpuseid, lankstrothi korpused on tal pesa ruumiks ja farrarid on kasutusel ainult mee korjamiseks. Talvepesa on tal reeglina kahel korpusel, startimine kevadel pidi olema tunduvalt kiirem, laiendab ta pere korje ajal ennemini natuke rohkem kui vähem, peamine põhjus muidugi sülemlemise vältimine aga ka nektari paigutamiseks tühja ruumi tagamine. Buckfast pidi olema seepärast ka tema lemmik et kui krainile tuleb sülemlemismeeleolu siis pole midagi muud teha kui pere pooleks lüüa aga buckil piisab pesaruumi laiendamisest ja tavaliselt sülemlemistung lahtub.
  Nüüd siis sellest mis mind kõige rohkem imestama pani, nimelt pesakärgede vahetamine. Kui meile on alati õpetatud et pesakärjed tuleb igal aastal välja vahetada, põhjusteks siis kas AHM või see et kannud jäävad väikesteks ja mesilased kidurateks siis P.O. kasutab pesaruumiks kahte lankstrothi korpust ja aastas vahetab ta korpuse kohta välja ainult 2-3 raami. Kevadel 1-2 läbivaatuse ajal ta vahetab alumise ja ülemise kasti asukohad omavahel, hiljem valib välja paar kõige tumedamat raami ning tõstab need äärtesse. Suvel siis mingiaeg vahetab need kärjepõhja vastu. Raamide rotatsioonide tsükkel on tal siis 4-5 aastat. Meile selgituseks vastas ta et mesilasemale meeldivad tumedad kärjed hoopis rohkem ja neisse muneb ta hoopis meelsamini. Mesilased pidid ka olema nii targad et kui kärjekann on liiga väike siis nad närivad ise raami keskele augu ja ehitavad sinna uue kärje.

  Esimesse päeva oli meil plaanitud ka mesindustarvikute müügiga tegeleva poe külastamine aga kahjuks jäi see ära kuni perenaine ütles et kauplus on lahti kella neljani ja hiljem ta pole nõus seda uuesti lahti tegema.

  Ööbisime me väikeses linnas nimega Skövde, mis asus meie järgmise päeva sihtkoha lähedal. Hotelli jõudsime küll suhteliselt normaalsel ajal aga magama saime päris hilja. Põhjuseks siis ikka see et kogu päevane info tuli ju omavahel läbi arutada ja lisaks lisas igaüks ka killukesi oma mesinduse organiseerimisest. Ühesõnaga - juttu jagus hiliste tundideni.

Jätkub.

Urmas Verlin