Mesilaste aretusmeetodid

Autor: Priit Pihlik

Tuntud on kolm aretusmeetodit: hübridiseerimine, puhasaretus ja ristamine. Hübridiseerimisel paaritatakse kaht eri liiki isendit. Siiani pole õnnestunud meemesilaste hübridiseerimine ühegi mesilaste perekonna teise liigiga.

Puhasaretuse puhul on nii isas- kui ka emasisend ühest ja samast rassist. Mesilaste puhtatõulisust hinnatakse vastavalt rassidele esitatud standardite järgi. Igal rassil on kindel värvus, agressiivsus, käitumine, eksterjööri iseärasused, sülemlemiskainus või- tung, talvekindlus jm.

Mesilaspered, kelledel on kahe või mitme rassi tunnused, ei loeta puhtatõulisteks. Puhasaretuse aluseks on valik. Mida suurem on majanduslikult kasulike tunnuste muutlikus, seda suurem on valiku efekt. Mesilasperede valik tehakse kas tunnuste kompleksi või üksiku tunnuse järgi. Tunnuste kompleksi järgi valides kulub rohkem aega kui üksiku tunnuse järgi valides. Puhasaretus põhineb nii mittesugulus- (autbriiding) kui ka suguluspaaritusele (inbriiding). Inbriidingu kasutamisel tekib sageli mesilaste elujõule ja -tegevusele negatiivne mõju. Inbriidingu kasutamisel suureneb diploidsete leskede arv, mille tõttu väheneb pere arvukus ja meekorjamisvõime, haudme ellujäämus 30% võrra, eksterjööri tunnused 10% võrra, emade viljakus, leskede ja töömesilaste eluiga. Kuigi inbriidingul on negatiivne mõju, on ta vajalik uutel liinidel teatud omaduste kinnitamiseks.

Puhasaretuse kõige kõrgemaks vormiks on liinaretus. Eristatakse genealoogilist, aretus-, inbred- ja spetsiaalliine. Genealoogiline liin algab ühest kindlast liinialustajast ega ole allutatud aretustööle. Liini alustajaks mesilaste puhul on mesilasema, kuna ta annab rohkem järglasi kui lesk.

Aretusliini moodustavad kõrgetoodangulised mesilapered, kes pärinevad ühest väljapaistvast liinialustajast (mesilasemast), kellel on teatud majanduslikud kasulikud tunnused. Aretusliini saamiseks peab olema 100-150 peret, mis asuvad kahes-kolmes isoleeritud mesilas. Liinialustajate ema- ja leseperede päritolu peab olema teada.

Aretusliini kujundamise viimaseks etapiks on liinialustajate väärtuslike omaduste kinnistamine. Kasutatakse lühiajalist inbriidingut. Sel juhul pärinevad nii emad kui ka lesed ühest ja samast liinialustajast.

Spetsiaalliinide moodustamiseks on vajalik üksiku tunnuse järgi valitud väljapaistev liinialustaja. Spetsiaalliinide puhul kasutatakse inbriidingut. Üksikud spetsiaalliinid ühendatakse omavahel ja saadakse liinide kross.

Ristamine on eri rassi mesilaste ühendamine. Mesilastel esineb heteroos (kõrgenenud) elujõud ainult I põlvkonnas. Ristandite omavahelisel paarumisel järgnevates põlvkondades heteroos kaob. Eristatakse lihtsat ja keerulist tarberistamist. Lihtsa tarberistamise puhul ühendatakse kahe eri rassi mesilased. Keeruka tarberistamise puhul paaritatakse kahe rassi ristandemasid kolmanda rassi leskedega. Näiteks võib ema olla kaukaasia ja karpaati rassi ristand ja teda paaritatakse tumemesilase leskedega. Tarberistamise korral on vajalik iga 2-3 aasta järel sisse tuua mesilasse algrasside materjal.

Originaalartikkel: http://www.maaleht.ee