Mesilased valmistuvad talveks

Autor: Kai Simson 

   Mesilaspere aastase arengu- ja eluperioodi arvet tuleb pidada mitte alates kevadest, vaid sügisesest mesilaste üleskasvatamisest. 

Seda sellepärast, et meie külma ja pika kevade ning võrdlemisi lühikese suvega pole ühe mesilasemaga võimalik palju mesilasi üles kasvatada, see aga tähendab ühe pere kohta tunduvalt väiksemat meesaaki kui loodus oleks võinud anda. Mesilaspere peab juba kevadest peale tugev olema.
 

Sellest, kuidas mesilased on talveks ette valmistatud, sõltub talvitumise lõpp ja kõige peamine - järgmise aasta tootlikkus. Seepärast alustangi oma mesilastega töötamise kogemuste kirjeldamist nimelt sellest perioodist.
  Inimene, kes on otsustanud hakata tegelema mesindusega, muretseb endale mesilased tavaliselt kevadel - kas talvitunud pere või sülemi, st siis, kui perel on kõige soodsam aeg kasvamiseks ja tugevnemiseks. Võib aga öelda, et kõige tõsisem eksam mesinikule on talveks ettevalmistamine ja mesilaste talvitumine. Meie kliimavööndis lähevad talvele vastu juuli lõpus sündinud mesilased, kuid talvitumiseks on neid vähe. Augustis üleskasvanud isendid moodustavad mesilaspere põhimassi, mis peaks normaalsete tingimuste korral ka talve hästi üle elama.

  Viimane mesilaste sügisene puhastuslend on Eesti oludes looduse poolt määratud ajavahemikul 05.-10. oktoobrini. Sooja sügise tõttu võivad puhastuslennud toimuda ka hiljem, kuid praktilises mesinduses ei ole mõtet seda arvesse võtta. Siit järeldub, et ema peab munemise lõpetama hiljemalt 15. septembriks, et kogu haue tuleks hiljemalt 5.-10. oktoobriks välja. Vastasel juhul ei jõua noored mesilased puhastuslendu teha ja talve jooksul nad hukkuvad.

  Puhastuslennule peavad nad minema 3-5 päeva pärast sündi (kärjekannust väljumist). Niiviisi algab mesilaste sügisene talveks üleskasvatamine praktiliselt juba juulis ja lõpeb viimase puhastuslennuga oktoobris. Mida hiljem sooritavad mesilased puhastuslennu, seda paremini elavad nad talve üle.

  Allikas Lembit Sirge raamat "Mesilaste maailm".