Kui mesilane nõelab

Tänapäeval on elanikkonna hulgas väga laialt levinud mesindussaaduste raviotstarbeline kasutamine. Hoogustunud on ka mesilaste pidamine. Seetõttu sagenevad ka allergiajuhud, mida põhjustavad mesindussaadused ja mesilased.

Allergia on organismi kõrgenenud tundlikkus mõningate valgulise või mittevalgulise päritoluga ainete (allergeenide) suhtes. Mesilaste suhtes ülitundlikel inimestel võib tekkida reaktsioon kas vahetult mesilastega kokkupuutumisel ( näiteks allergeeniline nahapõletik, ekseem jm. nahahaigused) või inhalatsioonallergia (nohu, astmahoog jm.). Sellised inimesed võivad olla tundlikud ka kõigi mesindussaaduste vastu, sest kõik mis on olnud kokkupuutes mesilastega, sisaldab mesilase keha allergeene.

Tugevaid allergiareaktsioone võib põhjustada mesilasmürk. Mesilasmürk on töömesilase mürginäärmete eritis, mille põhiliseks koostisosaks on valk melitiin ja 18 aminohapet. Peale selle on mesilasmürgi koostises kindlaks tehtud veel kaks aktiivset fermenti - fosfolipaas A ja haluronidaas, samuti atsetüülkoliin, histamiin ja terve rida keemilisi elemente.

Mesilasmürgi keemilisest koostisest on tingitud ka tema toime inimorganismile. Mesilasmürk on kahtlemata mürgine kõigile ja suurtes kogustes (500-1000 nõela) võib esile kutsuda organismi üldise mürgistuse ja põhjustada surma. Surma põhjuseks võib olla hingamiskeskuse halvatus.

Ühest kahest mesilase nõelast tekib tavaliselt ainult kerge kohalik punetus ja vähene turse (paistetus). Nõelamisel tekkinud reaktsioon oleneb aga veel ka nõelamise kohast, haavasse sattunud mürgi kogusest ja organismi tundlikkusest mesilasmürgi suhtes, kusjuures inimeste tundlikkus võib olla vägagi erinev.

Mesilaste suhtes tundlikul inimesel võib tekkida raske allergiline reakstsioon ühestainsast mesilase nõelast kas juba mõne minuti, tunni või järgneva viie tunni jooksul.

Kerge allergilise reaktsiooni puhul hakkab keha sügelema, tekib nn. nõgestõbi, näole ilmuvad kublad, nägu tursub ( tursuvad huuled, keel), algavad külmavärinad. Temperatuur võib tõusta 38 kraadini. Kublad võivad kaduda mõne tunni möödudes. Nõelatud koht paistetab tugevasti, mis aegamööda laieneb  ja püsib 7-10 päeva. Ka nõgestõbi võib kulgeda väga raskelt: võib tekkida kiiresti arenev kõriturse. mõnikord tekivad bronhide ja teiste siseorganite silelihaste spasmid. Haiged kaebavad õhupuudust, hingeldust tugevaid valusid kõhus, millega kaasnevad kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, valud ristluudes. Esineb nõrkustunne, peavalu. Võib tekkida tedvusekaotus. Punetus ja turse nõelamiskohas võib olla minimaalne.

Tugev allergiline reaktsioon ühest kahest mesilase nõelamisest tekib suhteliselt harva. Sel juhul kaotab inimene tavaliselt kohe peale nõelamist teadvuse, võivad tekkida krambid. Arteriaalne vererõhk on väga madal, pulss aga niitjas. Haige saatuse otsustavad siin minutid. Kui kannatanu ei saa otsekohe meditsiinilist abi, võib järgneda surm.

Nagu selgub eespooltoodust, ei saa tavalist mesilase nõelamisest tekkinud turset veel pidada allergiaks, nagu seda sageli arvama kaldutakse. Tavaliselt harjub inimese organism mesilasmürgiga õige pea, mürgi suhtes tekib immuniteet. Tekkinud immuniteet ei kesta kaua ja nõuab perioodilist taastamist, milleks sageli piisab mõnest nõelast. Kõige sagedamini muutuvad immuunseks mesinikud, kuid on ka mesilasmürgi suhtes kaasasündinud immuniteediga inimesi. Suurem osa inimesi puutub aga mesilastega suhteliselt harva kokku ja organism ei saa mesilasmürgiga kohaneda. Suve jooksul saadud üksik mesilase nõelamine annab tugeva paistetusega reaktsiooni, mida on küllaltki ebamugav taluda, liiati kui paistetus põsib 7-10 päeva.

Esmaseks esmabiks nõelamise korral peaks olema nõela eemaldamine. See tuleks mõne kõva teravaservalise esemega (näiteks noa või terva küünega) nõelatud kohast välja lükata. Valesti teevad need, kes hakkavad näppudega nõelast kinni ja püüavad seda nagu puupindu välja tõmmata. Nii ainult suurendame haava sattuvat mürgi kogust.

Rahva seas on levinud paljud õpetused, mida nõelatud kohale peale panna. Kahjuks ei ole neist suuremat abi. Valu leevendamiseks võiks soovitada hõõruda nõelatud kohta lahjendatud nuuskpiiritusega, määrida glütseriiniga, mentoolpiirituse lahusega või siis söögisooda lahusega.

Allergiakahtluse puhul infiltreeritakse nõelamiskoha piirkonda 0,5 ml 0,1%-list adrenaliinilahust ja veresoonte ahendamiseks asetatakse sinna jääd. Raskema juhtumi korral süstitakse naha alla või lihastesse 0,5 ml 0,1%-list adrenaliinilahust, pipolfeeni või suprastiini. Seda teeb arst või meditsiiniõde. Prednisolooni määrab ainult arst. Kindlasti võiks arstiabikappis olla ka mõnd histamiinivastast ainet, näiteks Claritine’i. Mesilasmürgi suhtes allergilised inimesed peaksid väljas viibides kandma alati kaasas tõhusaid allergiavastaseid ravimeid, et oleks võimalik neid kohe sisse võtta.

Tugevamate allergiareaktsioonide puhul soovitatakse haige paigutada haiglasse.

Kõik, kellel on ühe-kahe mesilase nõelamise tagajärjel tekkinud allergiline reaktsioon, peaksid kindlasti pöörduma allergoloogi poole profülaktilise ravi saamiseks.