Minu tee mesinduse juurde

Looduse lähedus on minu jaoks olnud oluline ajast, mil ennast mäletama hakkan. Austus looduse ja elu vastu imbus minusse kuidagi märkamatult, lapsepõlves maal vanaema juures olles. Pärast keskkooli lõpetamist tekkis minus mingi rahutus ning mõistmine, et vajan oma ellu tegevust, mis oleks kooskõlas
loodusega.

Aastaid tagasi, kui läksin ajalehe kuulutuse peale Harku-Järvele mesinduspäevale, kohtusin esimest korda Mai Endlaga. Tema
käest sain oma esimesed teadmised meemesilaste kohta. Mäletan sedagi, et meil õnnestus vihmasele ilmale vaatamata ka
tarusse vaadata, kust Mai võttis välja mesilastega raami ning küsis, kas ma oskan sellelt raamilt mesilasema leida. Teadmata, milline mesilasema võiks välja näha, osutasin mesilasele, kes tähelepanelikul vaatlemisel teistest erines. See oligi mesilasema.

Harku-Järvel veedetud päeva järel otsustasin mesindust õppida. Tollel ajal, aastatel 1991 – 1995, oli selleks võimaluseks veel
Olustvere Kõrgem Põllumajanduskool, kust sain keskerihariduse mesinduses. Eriala õpetajateks olid oma ala parimad, Jaak ja Marje Riis. Oma esimesel mesinduspraktikal, 1992.a suvel, sain ka tõelised „tuleristsed“, mil Suure-Jaani kandis mesilasmürki kogusime.

Juba kooli ajal sai mulle selgeks, et mesilaste pidamine pelgalt mee tootmise eesmärgil ei ole minu jaoks piisav. Mul tekkis huvi mesilasemade kasvatuse vastu ning otsustasin järgmise, 1993 aasta, praktika koha ise leida. Minu jaoks oli ainus võimalus Harku-Järve Mesilasemade kasvatuse katsepunkti mesila. Olen Mai Endlale väga tänulik, et ta otsustas mind praktikale võtta.

Edasine mesindamine viis mind Taani, kus esmalt õppisin kuus kuud taani keelt ja mesindust Snoghøj Nordisk Folkehøjskole-s, millele järgnes kuus kuud mesindus- ja emakasvatuspraktikat Glumsø-s, Niels Bak Pederseni juhendamisel. Nielsi juurde sain tänu Aimar Laugele, kellega oleme alates Olustvere päevadest head sõbrad olnud ja kes ise Taanis aasta enne mind kogemusi omandas.

Olustvere Kõrgema Põllumajanduskooli lõpetasin aastal 1995, viimase selles koolis diplomeeritud mesinikuna. Mesindus on mulle siiani olnud rohkem hobiks, mil olen puhkuste ajast nii Eestis Mai Endla, Aimar Lauge kui ka Taanis Niels Bak Pederseni mesilates abiks käinud.

Juba pikemat aega on minus idanenud ja küpsenud soov luua endale oma mesila. Küpsenud soov tõigi mind tänavu talvel aktiivselt kaasa mõtlema mesindamise võimaluste üle Eestis.

Tänavu kevad-talvel osalesin „Mee tootmise ja turustamise arendamise Eesti riikliku programmi 2010 – 2013“ väljatöötamise töörühmas, kus kerkis mitu korda üles küsimus, kes võiks olla programmijuht. Arvestades teiste võimalike kandidaatide liiga suurt töökoormust põhitöökohal, tehti ettepanek minule, millega ma nõustusin.

Käesoleva aasta kevad-suvel sai taas võimalikuks Taanis mesindamise ja emakasvatusega tegeleda. Lisaks osalesin kursuse „Meemesilaste tõuaretusest Taanis“ organiseerimisel. Eesti tõuaretuse juhtivatest mesinikest käisid Taanis toimuval kursusel Aimar Lauge, Jaanus Tull ja Priit Pihlik. Samuti aitasin korraldada juulis toimunud taani mesinike reisi Eestisse.

Kokkuvõtteks sooviksin südamest tänada kõiki inimesi, kes mind on mesindusega tegelemisel aidanud ja toetanud ning loodan, et see vastastikune koostöö ja usaldus toimib ka edaspidi.

Aivar Raudmets