Mesilaste massimõrv — mitu miljonit tiivulist läks loojakarja

www.ohtuleht.ee/index.aspx

"Loodan, et varem või hiljem selgub, kelle kätetöö mesilaste surm oli," ohkab mesinik Tarmo Jaanisk. "Vaatepilt, kui karu on taru pilbasteks löönud, paneb pigem naerma – et oli ikka vägilane! Aga kui inimene tahtlikult mürgitab, see tundub uskumatu."

Järvamaal Lokutal Paradiisi mesila omanik Tarmo Jaanisk on mesilasi pidanud juba üle 20 aasta ja varemgi kahjusid kandnud. Kuid nii kohutav ja ootamatu katastroof võttis jalad nõrgaks. Ei tema ega teised mesinikud ole iial kogenud midagi nii müstilist – 70 tarutäit mesilinde, paar miljonit tillukest tiivulist, oli kellegi kuri käsi loojakarja saatnud.

Elutud tarud

Paar nädalat tagasi, kui Eestis möllasid tugevad tormituuled, läks Jaanisk kontrollima, ega maru ole tarusid räsinud.

"Kohe ma tarudesse sisse vaatama ei hakanud. Tegin nii nagu tavaliselt – koputasin," räägib Jaanisk. Kuid kõrvale armsat suminat sedapuhku tema kõrva ei kostnud. Koputas uuesti – ikka vaikus. Siis hakanud süda juba halba aimama.

"Tarusid lahti võttes selguski, mis juhtnud oli. Osa olid tühjad, sest mesilased olid välja surema lennanud. Osa mesilinde oli tarus sees. Muidugi oli see psühholoogiliselt paras põnts, ma ei tahtnud tükk aega pärast tarude ligi minna."

Jaanisk haarab surnud emamesilase sõrmede vahele. "Näete, neile pannakse sellised kollased numbridki selga – see siin on 71. Siis on teada, mis aasta ema ta on ja mis päritolu."

Emamesilasi käis Jaanisk toomas Sloveenias, kust sai neid sadakond. Pole just odav lõbu – emase hind on 300 krooni. "Mujalt toon põhjusel, et saaks uut verd, uusi liine."

Ühes tarus elab sügisel ligi 30 000 mesilast, seega hukkus mitu miljonit tiivulist. Kahjusummaks hindab omanik 700 000 krooni.

Mesilased mürgitati

Et mesilased surid mürgitusse, on nüüd selge. Aga arusaamatu on, kuidas ja kes mesilaste juures mürgiga käis. "Kui mesilaste surma põhjustanuks mõni looduse vingerpuss, siis polekski nii hull. Saad üle, aga kui inimese kuri käsi mängus, siis on küll raske mõista, kuidas keegi suudab sellist tapatööd ette võtta!" räägib Jaanisk.

Mesilaste surmast toibunud, ta ise ehk esialgu ei uskunudki mürgitamist, kuid asjatundjad on just seda kinnitanud. Haigus on välistatud – siis hakanuks mesilind vinduma. Et mesilased olid täie tervise juures, näitab kas või see, et nad kogu talvesööda, suhkrusiirupi, olid vastu võtnud.

"Vaadake, lont on pikalt väljas!" võtab Jaanisk ühe õnnetukese tarust, selgitades, et seegi viitab mürgistusele. "Mesilane on läinud juua otsima ja abi saama, et mürgitusele leevendust leida. Vaadake, kärjekannu põhjas on valged munad. See näitab, et ema oli just vahetult munenud, ja siis oligi surm saabunud," räägib Jaanisk.

"Täiesti müstiline lugu. Kõige lihtsam oli mürki tarudesse panna lennuavast. Ega tarusid lahti ei peagi ju võtma."

Olete mõelnud, kes võis mürgitada?

"Ei taha hästi uskuda, et konkurendiga tegu oli. Selge on, et nad on mürgituse saanud, aga millise ja mismoodi. Kui see oleks teada, siis oleks juba lihtsam edasi minna. Vara on veel spekuleerida," ütleb Jaanisk. "Ma võin küll peotäie mesilasi laborisse viia, aga sealt küsitakse kohe, millist mürki uurida. Kuid ma ei tea ju seda. Ja see oleks juba nagu nõela otsimine heinakuhjast."

Side nagu koduloomadega

Eks kade naaber või konkurent ole varemgi mesilasi mürgitanud, ent mitte kunagi nii massiliselt. "Kuid mul ei ole siin naabreidki lähedal, ei sega ma oma mesilastega siin kedagi," ütleb Jaanisk.

Enda sõnul on tal mõne inimese suhtes kahtlused, aga kuna tõendeid pole, hoiab ta need esialgu enda teada. "Ma loodan, et tuleb varem või hiljem välja, kelle kätetöö see oli. Tõendeid paraku pole, keegi ei näinud ega kuulnud ka midagi."

Jaanisk hakkas mesilasi pidama juba 15aastaselt. Mesinikupisiku sai ta vanavanematelt.

Kas mesilastega tekib ka emotsionaalne side nagu koduloomadega?

"Muidugi! Mesilase surm on sama, mis looma kaotamine, elavad hinged ju. Pole vist veel kohale jõudnud, mis toimus."