Mesilaste aretus 1930. aastatel ja praegu

touloom.etll.ee/

Mesinduse probleemid 1930. aastatel olid suhteliselt sarnased tänapäevaga, vajati häid mesilasemasid, kes kindlustaksid kõrge toodangu ja mesilasperede tugeva arengu. Nende probleemide lahendamisel jõuti 30-ndatel aga tükk maad kaugemale, kui praegu ollakse. 1937.–1940. aastal ilmus kolm mesindusajakirja, mis aitasid mesinikel oma teadmisi täiendada. Mesilaste tõuaretusega tegelesid Mesinduse Instituut ja Mesilaste Tõuarendajate Selts, teaduslike uuringute ja vaatluste tarvis rajas Eesti Aianduse-Mesinduse Keskselts üheksa vaatlusmesilat. Loodi mitu mesilaste tõurajooni ja kaks mesilaste paarumisjaama, üks Emajõe-Suursoosse ja teine Piirissaarele. Praegu on vastu panna vaid üks ajakiri Mesinik ja plaan rajada 2009. a Tartumaale Palupõhjale üks tõumesila, samuti on töös mesilaste tõuaretusprogramm. Kahjuks pole ühtegi mesilaste aretusorganisatsiooni ning puudub teaduspõhine tegevus. Eesti Mesinike Liidu kaudu jagatakse ainult välismaalt sissetoodud mesilasemasid.

Mesinduse areng Eestis sai hoo sisse siis, kui pakktarude asemel hakati kasutama raamtarusid (1900. algusaastad). Raamtarude kasutusele võtmisel aga ei rahuldanud mesinikke enam kohalik eesti tumemesilane. Kohalik mesilane oli tige ja rahutu pere läbivaatamisel, samuti oli perede kevadine areng liiga aeglane ning mesilastel oli vähene lennu- ja jõudlusvõime. Sellest tingituna hakati kohaliku mesilase parandamiseks importima teisi mesilastõuge. 1938. a pakkus mesinduse instituut mesinikele kaheksat erinevat tõugu mesilasi, kellest alfa, alpina, hallmäe ja abhaasia olid aretatud kohalikust mesilasest. Aretuse eesmärgiks oli seatud mesilaste sobivus Eesti kliimasse, tugev haudme areng ja rahulikkus:

• alfa – aretatud kohalikust ja „47“/Edelsteini mesilasest. Püüti säilitada „47“/Edelstein häid omadusi ja välimikku;

• alpina – aretatud kohalikust, kraini ja itaalia mesilasest. Saadi kaks eri liini, pika iminokaga krainile lähedaste omadustega „Alpina P“ ja pika iminokaga itaalia mesilase tunnustega „Astra“;

• hallmäe – aretatud kohalikust, kraini ja kaukaasia hallist mägimesilasest. Arenesid tugevaks suve teiseks pooleks;

• abhaasia – aretatud kohalikust ja kaukaasia hallist mägimesilasest. Eriti pika iminokaga (6,90 mm) ja sülemlemiskained;

• „47“/Edelstein,

• kraini,

• itaalia,

• kuldkollane,

Praegu on Eestis levinud kolme tõugu mesilased – kraini, itaalia ja bucfast. Enamus Eestis peetavatest mesilastest (80%) on aga ristandid. I põlvkonna ristandid toovad küll rohkem nektarit tarru kui puhast tõugu mesilased, kuid juba II põlvkond toob 10% vähem nektarit võrreldes lähtetõugude omaga. III põlvkonna ristandid on tigedad ja toodang on langenud 50% võrreldes lähtetõuga. Ristandite rohkuse tingib see, et erinevaid tõuge peetakse läbisegi ja pidavalt tuuakse sisse uusi kontrollimata mesilasemasid, keda asutakse kohe paljundama. Suurem osa Eesti mesinduse probleemidest (haigused, väike toodang, sülemlevad pered, tigedad mesilased) tulenevadki nendest III ja järgmiste põlvkondade ristanditest.

Olukorra parandamiseks oleks vaja ette võtta järgmist:

1) kontrollida tõumaterjali sissetoomist;

2) riik jagada kolmeks piirkonnaks: Põhja-Eesti, Lõuna- Eesti ning saared ja rannikupiirkond;

3) kogu riigis pidada ühte tõugu mesilasi;

4) eri piirkondadesse rajada 3–4 tõumesilat ja nende juurde luua 9–10 kontrollmesilat;

5) mesilasemasid võivad müüa ainult vastava kvalifikatsiooniga mesinikud;

6) taastada Mesilaste Tõuarendajate Selts.

Selle tulemusena oleks Eestis ühte tõugu mesilased, mis välistaks ristandmesilaste leviku. See tagaks kõrgema mesilasperede produktiivsuse, haiguste vastu oleks lihtsam võidelda, saaks välja töötada ühtse mesindustehnoloogia ja iga mesinik saaks otseselt osa võtta aretustööst.

Mesilaste tõuaretuse põhijooni. Mesilaste aretus kulgeb teisiti kui põllumajandusloomadel. Mesilaste juures tuleb jälgida nii mesilasema, lese kui ka töömesilaste omadusi. Heal juhul jälgitakse mesilasema, harvem leskede, kuid peaaegu mitte kunagi töömesilaste omadusi. Töömesilased annavad toitepiimaga edasi tõule iseloomulikke näitajaid, nagu sülemlemiskainus, produktiivsus, välimikutunnused jne. Mesilasema muneb ööpäevas 1500–2000 muna, mille kogukaal ületab sageli mesilasema enda kaalu. Et niipalju muneda, peab mesilasema saama vähemalt sama koguse toitepiima amm-mesilastelt. Siit tulebki ilmsiks üks suur probleem, mida mesinikud ei jälgi. Ostetakse mesilasse kallis tõuema, kellelt loodetakse suurt tulu. Kui mesilasema ja vaklu toidavad kehva pere amm-mesilased, ei saa sealt tulla eriti head järglased, sest toitepiimaga antaks edasi selle pere kehvad omadused.

Mesilaste aretuses on suur osa ka leskedel, kes arenevad viljastamata munarakkudest ja on oma ema täpsed koopiad. See fakt aitab kiirendada segavereliste mesilaste muutmist tõupuhasteks mesilasteks. Viga on, kui pidada mesilas madala toodanguga peresid. Mesilasemade paaritust leskedega ei saa mesinik kontrollida, v.a seemenduse korral, ja mesilasema võib paaruda madalatoodangulisest perest lesega. Sellega viiakse aga kogu mesila jõudlusnäitajad alla. Nõrgad ja madalatoodangulised pered tuleb välja praakida ning asendada kõrgetoodangulistest peredest saadud paljundusperedega. Halvasti mõjub ka mesilasemade kasvatamine väljaspool emaperet. Mesilasemade ja -perede paljunduseks tuleks kasutatada mesila kõige paremaid peresid. Kui aga anda paljundusmaterjal üleskasvatamiseks nõrgale perele, ei ole mesinikul mingitki lootust sealt häid emasid saada. Mesilasemade üleskasvatamine samas peres soodustab mesilasperede individuaalsuse säilitamist, mis on vajalik edu kindlustamiseks tõuaretustöös. Mesilaspere on ühtne bioloogiline tervik ja selletõttu ei saa mesinik ühtki mesilast teistest esile tõsta, seda eriti aretuse seisukohast. Mesinik-aretaja peab endale seadma kindlad sihid, mida ta jälgib edaspidises aretustegevuses. Kindlasti ei tasuks alguses liiga palju aretustunnuseid arvestada, vaid lisada neid juurde järk-järgult. Kindlasti tuleks jälgida meetoodangut, talvitumist, haiguskindlust, sülemlemiskainust ja pere rahulikkust. Mesilaste aretamiseks saab kasutada mitmeid erinevaid meetodeid. Puhasaretust rakendatakse siis, kui on leitud antud piirkonnale sobiv tõug, mida aga edaspidi peab säilitama puhtana. Oluline on, et väljavalitud tõumesilased oleksid homosügootsed. Mesilasema tõupuhtuse üle otsustatakse leskede kaudu. Vajalik on aeg-ajalt tuua sisse ka värsket verd, et vältida sugulusaretust. Sugulusaretus on küll vajalik mõne uue omaduse kiireks kinnistamiseks, kui aga mesilasema paarub kuni kaheksa suguluses oleva lesega, võib jääda haudmekärjekannudest kuni 50% tühjaks. Seepärast ei ole mesilaste puhul sugulusaretus eriti soovitatav.

Vältaval ristamisel muudetakse segaverelised mesilased puhtatõulisteks. Kogu mesila tõupuhtaks muutmiseks on vaja mesilasse osta üks tõupuhas mesilasema ja tema järglastega vahetada välja kõik mesila mesilasemad. Võimaluse korral tuleks välja vahetada ka lähiümbruse mesilate mesilasemad, siis on kõik emad puhtatõulised. Et lesed ületalve ei ela, on järgmisel aastal nii mesila emad kui lesed puhtatõulised. Sugulusaretuse vältimiseks tuleks mesilasse tuua aeg-ajalt uusi emasid. Ühe- või mitmekordset ristamist saab mesinik kasutada siis, kui on olemas juba tõupuhtad mesilased ja on vaja mesilasi aretada pikemate tiibade, pikema iminoka vms suunas. Samuti kasutatakse sellist ristamist siis, kui on vaja ühendada ühes uues tõus mitme tõu häid omadusi, vältides nende halbu omadusi. Selleks paaritatakse kahe erineva tõu puhtatõulisi mesilasi, seejärel valitakse järglaskonnast vastavate omadustega isendid, keda jälle omavahel paaritatakse. Vajadusel lisatakse juurde tõupuhast materjali. Seda jätkatakse seni, kuni vastavate omadustega tõug on välja kujunenud. Kuigi see aretusviis on väga hea, on ta raskesti teostatav, sest erinevaid kombinatsioone on palju ja tavaliselt halbade arv on headest suurem. Pikaajalise püsiva töö korral on see siiski võimalik, kuid uusi tõuge ei tohi liiga ruttu levitama hakata, sest nende muutmisel täielikult homosügootseks kulub palju aastaid. Tarberistluse korral paaritatakse omavahel erineva tõu mesilasi. Esimese (F1) põlvkonna ristandid ületavad oma heade omaduste poolest lähtetõugude omadusi. Siin avaldub heteroosi mõju. F1- põlvkonna saamiseks tuleb omavahel ristata ühte puhtasse tõugu kuuluvat mesilasema teise puhtasse tõugu kuuluva lesega. Sellist aretust mesilaste puhul eriti ei soovitata, kuna tekib kergesti metsiku ristluse oht. Plaanitu e metsikristlus tekib piirkondades, kus on koos erinevad tõud või ristatakse mesilasi ilma kindla kavata. Plaanitu ristluse tagajärjel tekivad halbade omadustega segaverelised mesilased, kes viivad alla kogu piirkonna mesilaste tõuomadused. Plaanitu ristlusega võib võrdlemisi lühikese ajaga hävitada kogu pikaajalise aretustöö tulemused. Plaanitut ristlust soodustab kindlasti tõurajoonide puudumine ja tõugude rohkus väikesel maa-alal.

Eesti mesinduses ongi levinud kaks viimast aretusviisi. Mesinikud ostavad välismaalt tõuemasid, keda siin paljundatakse. Esimese aasta järglased annavad häid tulemusi, kuid järgmised põlvkonnad jäävad heade omaduste poolest tublisti alla. Et uuesti mesila üldist toodangut suurendada, tuuakse jälle uusi mesilasemasid. Nii toimides segunevad mesilate tõud üha enam ja ristandite arvukus üha suureneb. Mesinik, kes üritab mingitki aretustööd oma mesilas läbi viia, ei saa seda siiski teha, kuna erinevaid tõuge peetakse läbisegi. Tuleb siiski loota, et tulevikus on Eestis ainult ühte tõugu mesilased (kraini) ja vastavalt vajadusele aretatakse lähtetõust erinevaid liine.

Autor: Pm-mag Priit Pihlik  EMÜ VLI