Mahemesi on kallim, kuid puhtam

Tõnis ja Aili Taal Roelast on esimesed, kes läksid üle mahemesindusele.

“Kui Eestis hakati mahetootmisest rääkima, siis jäi mulle silma soovitus, et ka mesilasi on võimalik mahedalt pidada ja mahemett toota,” meenutab Tõnis. Ta ütleb, et see oli mesinikule ahvatlevana tunduv uus väljakutse.

Taalid olid esimesed, kes kaheksa aastat tagasi otsustasid mahemesindusele üle minna. Esimeste raskus on see, et pole kellegi kogemusi kasutada, peab ise riskima. Mahepõllumajandusliku mesinduse seadus on olemas, see tugineb Euroopa Liidu vastavatele õigusaktidele.

Tõnis Taal hakkas mesinikuks isa jälgedes. Isa oli Rakvere metsamajandi mesinik ning kui ta pensionile jäi, hakkas poeg mesilastega tegelema. Kui Tõnis oma põhiametist, Triigi metskonna mesiniku kohalt, koondati, polnud tal vaja uut tööd õppida, mesinikuks olemine oli selge.

Perede arv oli Taali mesilas kasvanud sajani ja see andis aasta ringi tegevust nii Tõnisele kui abikaasa Ailile. Taalide kodumaja asub Roela alevikus, tarud on laiali paigutatud endiste metsavahikordonite juurde.

Põhiline nektarikorje tuleb metsataimedelt. Kõrgematelt metsaaladelt, arumetsadest kogutud mett liigitavad Taalid arumetsa meeks ja madalamatelt soistelt aladelt kogutud mett soometsa meeks. Kumbki mesi on erineva maitse ja värvusega ning meepurkidele on pandud ka vastavad sildid. Meeturul on Taali Mesila mesi seetõttu natuke erinev, andes ostjale täpsemat teavet, kust nektar kogutud.

Kõik peab olema mahe

Esimene nõue on mesila asukoht. Mesila ümbruses kolme kilomeetri raadiuses tohivad kasvada vaid mahepõllumajanduslikud kultuurid või looduslikud taimed. Viljapõlde või muid alasid, kus kasutatakse keemilisi taimekaitsevahendeid, ei tohi olla kolme kilomeetri kaugusel.

See nõue tähendab, et praktiliselt on mahemesindus võimalik metsaaladel või sööti jäänud endistel põllumaadel. Lähikonnas ei tohi paikneda mingeid saasteallikaid (maanteid, tööstusi, jäätmekäitlusettevõtteid). Taalide mesitarud on juba algusest peale metsa paigutatud ning see nõue on täidetud.

Tõnis näitab kaarti, kus on kolm mesitarude asukohta, ümbruses on metsad või mahajäetud põllud. Iga paiga ümber on kolme kilomeetri raadiusega ring.

“Mõned asukohad olen pidanud ka vahetama, kui söötis põld on üles haritud ja vili peale külvatud ning asutud umbrohte taimemürkidega hävitama,” räägib Tõnu. Aeg-ajalt teevad Taimetoodangu Inspektsiooni inspektorid kaardi alusel pistelist kontrolli, kas ettenähtud raadiuses on loodus puhas.

Ega kontrollijaid petta saagi. Nii meest kui vahast tehakse analüüsid. Kui mesilased on meesse või vahasse talletanud mingeid taimemürkide jääke või muid võõraid ühendeid, on see analüüsist kohe näha ning mahemesinik peab vastust andma.

Kärjepõhjad peavad olema valmistatud mahevahast. Seepärast poest või teise mesiniku käest kunstkärge osta ei tohi, kärjepõhjad tuleb oma mesilaste vahast ise valmistada. Taali mesilas on vahasulatamise ja kärjepressimise seadmed juba isa ajast olemas.

Tarud peavad olema looduslikust materjalist, et ei tekiks saastumise ohtu. Seetõttu mesinduses laialt levinud plasttarusid kasutada ei lubata, need peavad olema puidust. Ka mesipuid teeb Tõnis ise.

Mesilaste ravimiseks ei tohi kasutada keemilisi preparaate. Varroatoosi põhjustava lestaga võitlemiseks võib pruukida sipelg-, äädik-, oblik- või piimhapet. Tõnis ütleb, et kõige parem on, kui mahemesinik hooldab peresid nii, et haigusi ei tulegi.

Mesilastele talvesöödaks poest suhkrut osta ei tohi. Neile tuleb jätta tarru suurem meekogus või osta siirupi tegemiseks mahesuhkrut. Taalidel on mahesuhkur olemas.

Mahemesinduse nõudeid järgides ei saa seada eesmärgiks rekordtoodanguid. Tõnis ütleb, et 30–40 kg mett pere kohta on keskmine saak. Mahemesinduses on eesmärk puhas ja tervislik toiduaine. Taali Mesila meepurkidel on ökotähis. Tarbija võib olla kindel, et saab sellele märgile vastava toote. Mee ostjal ei pruugi aga olla ettekujutust, et sellise mee tootmiseks on nähtud natuke rohkem vaeva.

Mahemesi on saanud tavameega võrreldes uue väärtuse, kuid tarbija ei ole valmis selle eest rohkem maksma. Tõnis ja Aili Taalil on aga hea meel selle üle, et mee realiseerimine on muutunud kergemaks.

Eesti Mahe viib kauba tellijatele

Kuigi Taalid käivad nagu teisedki mesinikud oma kaupa pakkumas laatadel ja messidel, on neil nüüd ka üks kindel koostööpartner. See on tulundusühistu Eesti Mahe, mille liikmete hulka kuulub ka Taali Mesila.

Kaks korda kuus tuleb Roelasse Eesti Maheda kaubik, võtab Taalide meepurgid peale ja viib need tellijatele. “Tänavu suvel läks see asi käima ja meil on väga hea meel, et oleme Eesti Maheda liikmed. Mulle ei meeldigi Tallinna vahet käia ja terve päeva ära raisata,” räägib Tõnis kiitvalt.

Eesti Mahedast kõneldes ütlevad Taalid, et nad on selle kaudu tutvunud teiste mahetootjatega, tekkinud on õlg-õla tunne teiste maal tegutsevate üksiktootjatega.

Meesegud on tulevik

Taali Mesilal on luba oma mahemett ka töödelda, purki panna ja segusid valmistada. Meesegude valmistamise segisti on kaasaegne töötlemisvahend, mille soetamisel oli abiks eurotoetus.

Mesindusest sissetuleku mitmekesistamiseks on segude valmistamine põhiline, millega teisedki mesinikud oma tootele lisaväärtust annavad.

Mahemeest segu valmistamisel peavad ka teised komponendid olema mahedad. Seepärast oli esimene segumesi ingveriga. Kui teha segu koos mõne ravimtaimega, peab see taim pärinema mahetaimede kasvataja aiast.

“Ökopoodidest saame infot, milliseid segusid soovitakse. See on meile juhiseks,” ütleb Aili. Mesinikud ei tohi oma toodetele anda kaasa kirjeldusi, milleks üks või teine segu hea on.

Taalide sõnul oli tänavune nektari korjeaeg lühike ja langes kokku vaarika õitseajaga juuni lõpul. Kes sel ajal taipas meekogumise magasine kiiresti tarusse juurde panna, sai suurema toodangu. Suve teisel poolel olid ilmad heitlikumad ning nektarit eritus vähem. Taalide mahemesilaste korjeala on metsasihid, raielangid, sööti jäänud põllumaad.

Mahemee tootjaid on kaheksa aastaga juurde tulnud, kuid neid on veel vähe. Üks põhjusi on sobivate korjealade vähesus, teine aga kallim omahind. Kolmandaks – transpordikulud on suuremad, sest tarud paiknevad üksteisest kaugel. Tõnis Taal ütleb, et kui mesipuude asukohtadele ring peale teha, tuleb üle 50 kilomeetri. Ka mahesuhkur, mida mesilaste söödaks kasutatakse, on tavasuhkrust kallim, toob Tõnis välja põhjused, miks mahemee tootmine on kallim.

Heaks uudiseks nimetab Tõnis seda, et mahemesilaste pidajatele hakatakse maksma toetust kuni 500 krooni pere kohta. Tõnis usub, et see toob mahemesinikke juurde.

Kaasalööjad külaliikumises

Kolhoosikorra ajal hävitati sihiteadlikult külasid. Inimesed maal pidid elama kolhoosiasulates keskuse ümber. Talud olid individualistlik ja kapitalistlik igand. Talumajadel lasti laguneda ja need lükati siis buldooseriga kokku, et teha asemele avarad kolhoosipõllud.

Aegamööda on hakanud veel säilinud külamajadesse elanikud tagasi tulema, taastatakse ka külaelu traditsioone.

Aili Taal on MTÜ Roela Kodukant juhatuse esimees, kes ütleb, et ühendus hõlmab 10 säilinud küla ja alevikku, kus elab tuhatkond inimest. Kõik külad paiknevad Roela ümber ning alevikust on kujunenud külade keskus, kus asuvad kool, arstipunkt, lasteaed, klubi. Juba esimesel iseseisvusajal ehitasid talunikud aleviku keskele seltsimaja, mis põles sõjaajal maha. Nüüd on Kodukandi eestvedamisel 1969. aastal ehitatud seltsimaja eurorahadega rekonstrueeritud külakeskuseks. Vana aja mälestusena ja muuseumina taastati endine käbikuivati, kus kuivatati seemnete saamiseks okaspuude käbisid.

On hakanud välja kujunema uued traditsioonid. Kevaditi korraldatakse külade supipäev, kus iga küla tuleb välja oma supiga. Aili loetleb tegutsevaid seltse: maanaiste, sportlaste, idamaiste traditsioonide, puuetega inimeste oma, sammuti meeste ja naiste käsitööringid. Noored tahavad tegutseda omaette, praegu renoveeritakse noortemaja, kus oma harrastustega tegelda.

“Kui ühe või teise küla rahvas soovib midagi omaette teha, siis meie aitame Kodukandiga projekti koostada ja asju ajada,” räägib Aili oma tegevusest mesiniku töö kõrval.

Kohalik rahvas tunnistas Aili Taali 2006. aastal Lääne-Virumaa aasta inimeseks, maavanem andis talle teenete tunnustusena maakonna vapimärgi.