Leevi Väli: mind tabas totaalne arusaamine, et mesindus on mu tõeline kutsumus

Valjala valla Rahu külas tegutsev mesinik Leevi Väli on maakonna üks suuremaid meetootjaid, ent tema teekond selleni oli pikk ja aeganõudev. Leevi puhul on oluline teada seda, et ta ei ole lihtsalt mesinik kui ettevõtja, vaid mees, kes leidis mesinduses oma tõelise kutsumuse. On suur vahe, kas teha tööd nagu iga teist tööd või on töö selle tegija jaoks kirg, hobi, milleta elu on tühi.

Leevi Väli puhul on see just nii ja ta peab ennast üliõnnelikuks inimeseks. Seetõttu tundub, et Leevi võiks sama edukalt olla ka psühholoog, inimeste hingeelu tundja, kes oskaks aidata ka teistel leida õiget rada, OMA tööd. Seega pole see lugu ainult mesindusest, vaid ka äratundmisest, et ainult õiget tööd tehes saab sellest rõõmu tunda ja õnnelik olla.

Mis ajast alates oled mesindusega tegelenud?

“Ma ei ole suur statistikapidaja, aga see oli juba 80ndate aastate lõpus, 1986.–1987. aastal, kui mesindusega alustasin. Algul küll ainult ühe taruga. Aga pean tunnistama, et õppisin endale nii vale eriala, kui veel valida annab. Seepärast olen nüüd alati rõhutanud, et väga oluline on, et inimene leiaks oma elus õige suuna. Liiga palju pööratakse meil rõhku õppimisele, sageli tuupimise hinnaga. Õppimisega tahetakse palju saavutada, aga tihti ei leita enda jaoks seda õiget.

Mul läks niimoodi. Läksin õppima ala, mis pole minu jaoks – õppisin Vigalas traktoristiks-masinistiks. Pea võttis, lõpetasin kiitusega ja mind taheti saata edasi õppima EPAsse. Samas oli mu tehnikavaist null. Teised poisid, kes olid õppimises minust palju kehvemad, on nüüd suured tegijad. Mina olin täiesti vaevas, sest ainult kohusetundest tööd tehes võib hulluks minna. Nüüd tean, et inimene on äärmiselt õnnetu, kui ta teeb elus valesid asju, ja on üliõnnelik, kui leiab oma ala.

Räägi oma “valedest” töödest, millised need olid?

Need oli igasugu masinatööd. Masinatelt, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, sattusin loomalauta. Loomade keskel tundsin ennast juba päris hästi. Lehmalaudas jäid mulle nende nimed kiiresti ja iseenesest meelde, armastusest loomade vastu. Aga alateadvus ütles mulle, et see ei ole ka päris see, mida tahan.

Kuidas siis ikkagi mesilased sinu ellu tulid?

Minu äial olid linnas mesilased ja kord, kui ma koos abikaasaga linna tema poole läksin, polnud äia kodus. Aga üks sülem oli puu otsa läinud. Abikaasa siis juhendas, kuidas sülem maha võtta. Siis ma tabasin, et see on just see, mis peab mul olema, mida tahan teha.

Ma jäin mesilasi vaatama, vist vaatasin neid tundide viisi. Abikaasa hüüdis trepilt ikka ja jälle, et mis sa neist nii vaatad, kas sa pole enne mesilasi näinud? Mind tabas totaalne arusaamine, et see on mu tõeline kutsumus, millele oma elu rajan.

Küsimus on ju selles, kas sa oskad õigele nupule vajutada või ei. Või kui õiget juhust su ellu ei tule või ei tunne sa seda ära, siis inimene võib rügada ja rassida, seejuures ka hästi teenida ning üht-teist saavutada, aga sisemuses ei ole rahulolu. Inimene ei ole õnnelik. See on kirjeldamatu, kuidas mu olemus tol korral reageeris.

Kuidas alustasid?

Alustamine oli väga raske, finantsiliselt ei olnud võimalik mesindusse investeerida. Lapsed olid sündinud, olin ööd ja päevad tööl, et teenida raha tarude ostmiseks. Esimestel aastatel suutsin osta ainult üks või kaks taru aastas, kuigi vajalikud kogemused ja teadmised olid mul juba olemas ning oleksin võinud suuremalt alustada. Arendasin vaikselt ja tasapisi. Olen seejuures väga veendunud, et kui inimene teeb õiget asja, siis iga ettevõtmine tasub ära ja ta läheb läbi igasugustest aegadest. Ka masust, sest viletsad ajad ei jää kestma, vaid saavad ükskord ikka otsa.

Millised mälestused on sul oma esimesest mesindusaastast?

Esimesel aastal oli mul mesilaste nõelamisest totaalne allergia. Olin nii paistes, sellega kaasnes väljakannatamatu sügelus. See oli väga ebameeldiv aeg. Aga armastus mesilaste vastu oli nii suur, et miski mind enam ei peatanud. Mu mõtted ja kõik tegevused olid mesilaste juures. Eks ma püüdsin ka teooriat õppida, aga… Huvitav on see, et kui leiad oma ala, siis haarad selle ka õppimata. Mul on siin naabrimees, kellel oli ainult kaks klassi haridust, aga ta andis tehnika alal kõigile õppinud meestele silmad ette.

Miks ma seda ikka ja jälle räägin – ma olen sellest nii sisse võetud ja ma tohutult pooldan selliste riikide haridussüsteemi, kus juba enne lapse kooliminekut selgitatakse välja tema kutsumus ja selle ümber hakatakse tema haridusteed üles ehitama. Nii nagu Iisraelis.

Oma mõtete kinnituseks toon veel ühe näite. Kui olin neli-viis aastat mesindusega tegelenud, sain kokku inimesega, kes oli omal ajal Olustveres mesindust õpetanud. Lootsin, et saan temalt midagi uut ja vajalikku teada. Tegelikult juhtus nii, et mina rääkisin talle terve päeva praktilisest mesindusest, tema teadmised olid ainult teoreetilised.

Kui mul esimene hooaeg läbi sai, mõtlesin terve talve, kuidas kevadel alustada, mida katsetada. Ootasin pikisilmi, millal märtsikuu kätte jõuab, et uuesti mesilaste juurde saada. Jõudsin oma mõtetega isegi niikaugele, et kui nad ka mett ei tooks, ikkagi töötaksin sel alal. See on minu jaoks töö, kus ma absoluutselt ei hooli sissetulekust. Ma ei olegi arvestanud, kui kasulik või mittekasulik see ettevõtmine mulle võiks olla, ma naudin elu ja olen meeletult õnnelik, et saan teha tööd, mis on ka mu hobi. Midagi võimsamat elus olla ei saa.

Millised on sinu mesindust iseloomustavad näitajad?

Momendil on mu mesindus juba pikemat aega 250 pere peal. See on kõikunud, on olnud aegu, kui oli 300 peret, ja aegu, kui 200 peret. Keskmine on 250 ümber.

Ma olen noorelt ka spordiga, sealhulgas pikamaajooksuga tegelenud ja mul võhma on, kuid see 250 peret on just niisugune arv ja viimane piir, kus praktiliselt üksi rohkem ei suuda. Hooajal on uneaega vaid mõni tund. Kuid raske on abiks leida inimest, kes seda ala valdaks. Momendil on mul küll naabripoiss abiks, kes on hästi tubli. Mulle tundub, et talle see asi istub ja võib-olla saab temast tulevikus mesinik. Ka oma poeg on abiks olnud, kuid ta leidis kutsumuse ehituses. Ta jagab mesindusest küll kõike, aga sellist kutsumust kui minul, tal mesinduse vastu ei paista olevat.
Kiiretel aegades abistab mind loomulikult abikaasa Marjo, nii vurritamise, pakendamise kui sildistamise juures.

250 peret eeldab tarude paigutamiseks üsna suurt maa-ala.

Mul on 30 mesilat, kõik eri kohtades. Üldjuhul on tarud paigutatud 5–6 kaupa, suuremates 12–13 kaupa. Olen korpustarude peale üle läinud, enamasti on viis korpust otsakuti. Igas kümme raami sees. Kaks on haudme jaoks ja kolm meekorpused. Lamavtarusid on mul vähe järele jäänud, need ei ole tõsiseks mesinduseks, need on rohkem algaja jaoks ja neile, kel väike arv peresid.

Iga asukoht on väga erinev, on kohti, kust tuleb mett hästi, ja kohti, kus kesiselt. Sealjuures vahemaa võib olla ainult kilomeeter – poolteist.
Olen palju tegelenud ka veesoontega, kusjuures talvel ei taha mesilased veesoonte peal olla, aga kevadel, vastupidi, just tahavad. Siis on nad palju agressiivsemad ja töötahtelisemad. Kui aga tarud jäävad talveks veesoonele, ei rahune mesilased maha ja talvituvad halvemini. Võivad kergemini hukkuda. Veesoonte mõju on tohutu, ka korje seisukohast.

Millist tõugu mesilasi kasvatad?

Saaremaal on üksainus korralik tõug ja Aimar Lauge on Eestis ainuke mesinik, kes tõuaretusega korralikult tegeleb. Sest teised ei saa puhtatõulisust tagada puht isoleeritusnõude mittetagamise tõttu. Puhast tõugu saab aretada ainult saarelistes tingimustes. Lauge toob Taanist Euroopa kõige paremat tõumaterjali, keda siin omakorda edasi aretab. Selles mõttes on meie mesinikel väga vedanud. Bucvast on väga rahulik tõug, pered arenevad suureks ja võimsaks ja koguvad väga hästi mett.

Mandri-Eestis on laialt levinud veel itaalia ja kraini mesilane. Need on põhilised kolm tõugu. Mina olen kõigi kolme tõuga tegelenud, pean bucvasti kõige paremaks. Teisele kohale asetaksin itaalia tõu ja kolmandale kraini mesilase. Aga see oleneb kohast ja korjest, ei ole seega absoluutne tõde. Minu kogemustel on bucvast sülelemiskaine, rahulik, talvitub hästi ja on igapidi heade omadustega.

Sellepärast tulebki tõuaretusega tegeleda, et tõud ei seguneks. Mina kasvatan ise emasid, selle jaoks on mul olemas pisikesed paarumistarud. Kui ise emasid ei kasvataks, oleks juba teise-kolmanda põlvkonna iseloomuomadused muutunud. Paarudes teiste tõugude leskedega, muutuvad mesilased kurjemaks, hakkavad rohkem sülemlema ja kõik läheb allamäge.

Millal on mesiniku kõige pingelisemad tööpäevad ja kõige ilusamad ajad?

Kevad on ilus aeg, kui pered arenema hakkavad. Juba see, et lähed ja vaatad kõik mesilad läbi, kuidas nad talvitunud on, kas ema on tugev, kuidas ta areneb. See on hästi põnev ja väga meeldiv aeg. Kogu kevadine aeg kulub perede laiendamiseks. Ning kui 10.–15. juuni paiku läheb peakorjeks, peaksid pered selleks ajaks olema tugevad.

Siis läheb meeletuks andmiseks. Mett tuleb võtta kiiresti, et mesilastel kogu aeg tööd oleks. Kui tekib olukord, et kannud on mett täis, ent korje kestab, on mesilased töötud. Heal meeaastal võib vurritamine alata juba juuni viimases dekaadis ja minna septembrikuuni välja. Aga tarude lõpphooldamine, olenemata mee hulgast, algab juba juuli keskel ja kestab terve augusti, mil kõik raamid tuleb ära võtta, mesi vurritada, sest augusti lõpu viimastel päevadel tuleb hakata juba mesilasi söötma. Selleks ajaks peab kõik tehtud olema. Seega on mesinduses kolm-neli kuud väga kiired, talvel on see-eest rahulik. Siis saab nokitseda raamide ja inventari kallal. Mulle meeldib olla oma aja peremees.

Millised on sinu hinnangul kõige paremad meetaimed?

Kevad on nagu suur taimede konveier oma erinevate õitsemisaegadega. Pajud, sarapuud, vahtrad, võilill… Kõige paremaks meetaimeks pean aga paakspuud, seda ka mee maitse poolest. Sel aastal ei ole paakspuumett palju olnud, sest hilja läks soojaks ja õitsemisaeg läks mööda. Paakspuu järel teine meetaim on mesikas, kuid maitse poolest on mesi hapukas, mitte väga hea. Siis tuleb vaarikas, valge ristik, pärn – aga meie tingimustes annab pärn kümne aasta kohta ainult korra.

Ning raps. Ma ei tea, kas pidada seda õnneks või õnnetuseks, kuid Saaremaal annab raps mett väga harva. Siin on 20 aastat rapsi kasvatatud ja selle aja kohta on raps korralikult mett andnud ainult kahel aastal. Viis-kuus aastat kesiselt ja enamiku aastaid pole tilkagi andnud. Aga mandril annab raps peaaegu igal aastal. Seetõttu oleme ühest küljest nagu õnne sees, kuna sellest tingituna ei ole Saaremaal mee turustamisega probleemi. Mandrirahvas on valgest rapsimeest ära tüdinenud, nad tulevad siit mett ostma. Nende esimene küsimus on – ega see ole rapsimesi? Rapsimesi on iseenesest ehtne ja tervislik mesi, kuid tumedat segumett hindavad inimesed siiski rohkem. Eelmisel aastal võitis mu vend Taavi segumeega Eesti meekonkursi ära.

No ja kanarbik, see on sügisene meetaim. Kanarbikumett ei saa vurritada, see pressitakse välja, on omapärase terava ja vänge maitsega ning sisaldab palju rauda. Kel veri nõrk, nendele hea.

Miks sa pole kasutanud projektivõimalusi oma mesinduse arendamiseks?

Paberimajandus on mulle nagu punane rätt härjale. Oh, ma ei salli seda paberiasjandust! Sellest ka see, et ma ei ole tahtnud projektidega tegemist teha. Olen teinud kõik oma vahenditega, väikese erandiga. Eelmisel aastal üritasin väikese projekti toel tarusid osta, kuid see läks nii kulukaks ja aeganõudvaks, et mõtlesin – miks ma pidin seda tegema, milleks see vajalik on?

See on minu nõrk koht. Aga ega ma kurda ega põe selle pärast. Elu küsimus ei ole ju materiaalsuses, vaid et olla õnnelik. Kuid samas ma ei välista tulevikus projektitegemist, võib-olla saaks kaasaegse vurri… Ma ei tea seda veel, aga praegu alustasin mesindusmaja ehitamist ja ikka oma raha eest.

Millise hinnangu annad tänavusele meeaastale?

Mitu eelnevat olid viletsad meeaastad, selle aastaga võib rahule jääda. Oli keskmine aasta. Saaremaa tingimustes tavaliselt juulis mett eriti enam ei tule, aga tänavu just soojaga hakkas tulema. Kui keskmine meehulk taru kohta on 40–50 kilo, siis heade emade korral võib pere tuua isegi sada kilo ja enamgi. Oleneb mesindusvõtetest, tõuaretusest, korjemaast. Mul on läbi aastate pere rekordsaagiks tulnud 150 kilo, selle aasta kõige parem pere võis tuua 80–90 kilo ümber, keskmine jäi vahest 40 kilo piiresse.

Originaalartikkel: http://www.meiemaa.ee